Leaving soon :(

 10 Things I won’t miss about Romania

1.       No locks on bathroom doors- apparently there are no locks on bathroom doors in most of the places, so you have 3 choices:

 1) Don’t go to bathroom,

 2) Hold the door all times with one hand,

 3) Pray that no one enters.

 Even if you have found a place with a lock, most probably there is no paper, so keep your tissues close at all times. On the bright side most people knock before entering… or they don’t.

2.       Shaorma la lipie – it is a wrap which contains majo, ketchup, French fries, kebab and vegetables between a thin layer of wheat bread. It was the main food of the interns, since we rarely had time for cooking and our kitchen was not so well equipped. It cost 8 lei (2 euros) and you felt full after this. Compared to McDonalds where you ate for 15 lei (3.5 euros and you did not feel full). Yes, I lived next to McDonalds. The reason I won’t miss it is because it was not healthy. Ok, I will miss it all right.

3.       Shower in my apartment -  Its hot and its cold, it´s up and it’s down. At first the shower was broken and we had to wash only with the pipe, then we got it fixed, but it broke again, so can’t wait to get to my bathroom, where it does not mold.

4.       Waking up at 13.00 working from 18-22 and partying from 22.00-05.00

5.       Paying with cash- Ok, it is normal to pay in cash when going to shops, but paying your bills in cash? My generation has never done this. Luckily I did not have to buy a car or a house otherwise I could have carried a lot of cash in a special suitcase.

6.       Shops not being open from 8-23 daily – supermarket was open from 8-22 on weekdays. 10-20 on Saturdays and 10-18 on Sundays. Clothes stores are open from 9/10-to 18/19 on weekdays and 10-14 on weekends. Although I have to admit that there are a lot of Non-stop shops and fast food places all around town, but they are expensive and not healthy.

7.       Having one key for 5 people- Imagine that every time you want to go home, you have to call and make sure that someone is at home. If no one is at home it might happen that you have to ride across town in order to have the keys.

8.       No Internet in the apartment for 2 months - Being Estonian, I consider having access to the Internet 24/7 my basic human right. So it was quite a challenge to survive when the owner refused to sign a contract with the Internet Company. For unknown reasons we didn’t get Internet sticks. On the bright side, I got to see a lot of cafés with wi-fi and spend many hours in McDonald’s hot spot Internet, eating the healthy foods.

9.        Electrical Wires everywhere on the streets- Before coming to Romania I hadn’t event thought that we don’t have them in Estonia. Thank god for the engineers who put them underground. Although I have to admit that after a while you don’t notice them anymore unless you take out your camera.

10.   THE MOST ANOYING THING- smoking in bars, pubs and cafes- first of all why should people have to be passive smokers? This is really bad for your lungs and made me couch still 6 weeks after arriving. Besides that when you leave all your clothes, hair and skin smell like one big cigarette-   hope that this one has changed when I return to Romania in 15 years.

 10 Things that I will miss about Romania

1.       The people – The 8 volunteers from Greece and Estonia, AIESECers, OSF, ASPR, OSUBB, the Americans, all the volunteers from Predeal EVS training. Specially Keiu, Amalia, Maria, Panos, Manolis, Martin Dimitris, Faisal, Delia, Anca, Roxi, Rozi, Adri and of course the  Romanian guys. Luckily we have Facebook.

2.       Not worrying about money- This was the most stress-free period of my life considering money. I had cash flow from AIESEC Cluj (European Voluntary Service), my university and my parents. It also helped that I didn’t see how hectically  mum and dad spent their money. Girl just needs to do some shopping and she  feels good.

3.       Freedom-  I didn’t  many responsibilities, although I was living with Greeks, it is somehow better than living with  parents, I don’t have to attend school (but I can) I can attend as many parties as I want (but  don’t have to).

4.       Freshly baked pastry on every street corner- even when I was  walking on the street at 1 o clock in the night I  could feel the delicious smell of fresh bread. When back in Estonia you have to satisfy with the refrigerated re baked   stuff.

5.       The weather- although it was 11 degrees when I arrived in Cluj and for the first month the temperature rarely rose above 20. The last month we had the weather of typical Estonian mid- July. So I guess my summer will be 4 months now instead of 3.

6.       Being normal height – it is totally ok to be 1.60 in Romania, most of the girls are around the same height and I am not considered to be short. I don’t have to look to the heights when talking to people and they don’t make funny comments about my height. Since the guys are shorter to they don’t necessarily look for girls taller than 1.60.

7.       The center being just 15 minutes from home – If I told people that I live in Manastur, almost all the Romanians made a comment that oh, poor you, it is so far. But I really enjoyed being able to wake up just 1 hour before I had to be in the center rather than 2 hours as it is in Estonia.

8.       Speaking Romanian – cefats?, multumesc, cupletsere, unu, doi, trei, patru, cinc, sase, sapte, opt, noua, zece, Nofta buna, Na rod, doi portocale va rog! hopefully I can speak with Lupo and Ioana if I really need to.

9.       Mountains

10.   Cluj -Napoca – I am sure that if I return some day, it will feel like coming home.

Nine suggestions for volunteers

Nine suggestions for volunteers

I have been volunteering for 5 weeks now and taking into consideration I would like to give you 9 suggestions that you should follow when choosing a voluntary project or going to work abroad.

1.       Choose the project carefully – When choosing a project don´t necessarily grab the first, cheapest or the most convenient opportunity. Make sure that you take time to read the description of the project and the list of tasks that are expected from you. This will help you to make a conscious decision.

2.       Go for at least 6 months – Take into consideration that during the first weeks you will just get used to the new culture and way of life and your work will probably not be that effective. It will take at least a month when you start feeling comfortable with your job and then you realize you have to leave soon.

3.       Plan some extra time for travelling – Before departure ask your friends who have been to the country or the locals about where they suggest you to see and visit. Make a list and as soon as you get your activity plan, plan also trips. You can take shorter trips in weekends but I recommend to stay in the country for at least two weeks after your work has ended. This way you don´t have to hurry.

4.       Learn the local language – First it will be a useful thing that you can put in your CV and use in your life in the future. But secondly, it will give you the opportunity to communicate with more people. There are a lot of people, who can´t speak English, especially when you are dealing with people with learning disabilities, minority groups or other people with lesser opportunities. Knowing just the basic vocabulary will show the locals that you care about their culture and put effort into understanding them better.

5.       Cut back your sarcastic/dark humor – It might happen and probably will happen that people from other cultural background are offended.

6.       Don´t constantly compare the host country with your home country – Although, it might be daunting, locals might think that you don´t like their country. Always have an answer ready when someone asks how or what you like about the country/region. It will be the main topic! If you are asked to compare the countries tough feel free to do it.

7.       Adjust to the culture as much as possible – Learn the local way of greeting and general way of communicating. Take into consideration that he daily rhythm might be quite different of what you are used to. Therefore plan your time effectively.

8.       Communicate with the locals – take the chance to communicate with the people, who are not necessarily part of your project. They sure have a different perspective than the people that you communicate on a daily basis.

9.       Stay in contact with your friends and family – Your internship or voluntary work experience is a very intense period in your life. You will have new contacts, try things you have never tried before, you might get overwhelmed by the differences of the culture, therefore it would be good, if you have a friend you can turn to and share your ups and downs.

EXTRA: If you really want to take the most out of your experience, set some goals before leaving and track the progress while being abroad. 

Esimene õppering toimus. Üritus pidi algama kell 18. Kui 5 minutit enne kuut oli kohal 5 inimest, siis muutusime murelikuks ja püüdsime peades ümberkorraldusi teha, et asi ikka korda läheks. Ottasime siis veel 15 minutit üle kuue ning inimesi oli umbes 20, koos AIESECarite ja meiega umbes 35. Kõigepealt tutvustasime neile ennast ja projekti ning tänasime tulemast. Rääkisime sellest, mis on üldse NGO, ning lasime igaühel kirjutada oma definitsiooni. Hiljem jagunesime gruppideks ning arutasime gruppides, miks ja kellele on vaja mittetulundusühinguid. Lõpuks pidas Manolis inspireeriva kõne, nagu tema juba oskab, küsisime inimestelt tagasisidet, mida saime palju, aga pole jõudnud veel lugeda. Kutsusime inimesi ka järgmisel nädalal üritusest osa võtma. Seekordne teema on "Is volunteering a trend?" loodame seekord tagasiside teel oma etteastet kvalitiivsemaks muuta. Loodan, et inimesed ei pea pettuma.

Nagu ma eelmine kord kirjutasin, siis hakkasin käima "Environmental Health and Justice" loengutes, mis toimuvad siin Arsti- ja proviisorite teaduskonnas sel nädalal. Peamiselt võtavad osa ameerika Iowa ülikooli tudengid, kes on spetsiaalselt selleks siia tulnud. Homme peaksime minema ka ühte vähemusrahvuse kogukonda vaatama. Ameerikalsed on ette valmistanud pakid riiete ja muude esmatarbekaupadega, mis nad tahavad neile anda. Ma pole veel kindel, kas saan minna, või pean samal ajal midagi muud olulist tegema, aga see oleks kindlasti vajalik kogemus. Seega üritan minna.

Laupäeval oli siin- ja nagu ma aru saan siis Eestis ka muuseumide öö, mis tähendab, et paljud muuseumid olid lahti hilise ajani. Käisin Cluji kunstimuuseumis, kus oli kokku kolm näitust, ning veel ühes muusemis, kus oli näitus Jaapani maavärina kahjustustest.

Ma arvan, et see oli esimene kord minu teadliku elu jooksul, kui ma ei vaadanud eurovisiooni. Nüüd lõpuks kuulasin siis võiduloo ära ning vähemalt esimese korraga see väga suurt mõju ei avaldanud. Muidugi näolappidel polnud viga ja viisi nad ka pidasid, laul oli ikka parem kui "Rockerfeller Street", mis minu meelest on igati oma kohta väärt. Muidugi oleks olnud rohkem kahju, kui Stig oleks jäänud eelviimasele kohale, seega nüüd tagasi mõeldes on mul hea meel, et ta ei läinud.

Eile käisme Turda soolakaevanduses, mis on Euroopa projektide rahadega korda tehtud ning igasuguseid ägedaid tulesid täis topitud. Külastajatele oli aga avatud väga väike osa kaevandusest ning kuna tegu pole enam töötava kaevandusega, siis oli ka igavam, ning kasuks ei tulnud seegi, et meid ei viidud igasuguste vagunite ja paadikestega sõitma, nagu Poolas. Soola ka ei saanud kaasa osta, ega seinte pealt lakkuda, sest pidi olema lahtistava toimega. :) Plussiks oli muidugi see, et giid rääkis inglise ja mitte rumeenia või poola keeles. Seega sain pihta ka mõnedele asjadele, mis Poolas mõnevõrra segaseks jäid.

Alates eilsest sajab siin vihma, mille ma hea meelega annaks Eestisse, sest seal pidi teil juba pikemat aega põud olema. Homme pidi ka veel sadama ja siis uuesti ilusaks minema.

Olen nüüd paar korda ostnud maasikaid, mis pole küll Rumeeniast, kuid ka Hispaania ja Kreeka maasikad on siin maitsvamad, ku Eestis. Ükspäev ostsin ka mureleid, mis olid lihtsalt ülisuperhead. Kadestage!

HeiHei

Tundub, et nüüdsest hakkab elu kiireks minema ja tuure koguma. Oli ka aeg, sest kolme nädala pärast pean juba tagasi Eestis olema.

Täna viime läbi õpperingi tudengitele, kus arutleme teemal NGO-s impact on the local community - Mittetulundusühingute mõju kohalikele kogukondadele. Meie eesmärgiks oli kohale saada vähemalt 40 osalejat, selleks käisime erinevates teaduskondades üliõpilastega oma projektist rääkimas ja flaiereid jagamas. Meid toetas ka väike kampaania Facebookis. Eks siis pärast tänast ole näha, kui palju inimesi saime. Praegu tegelengi sellega, et välja mõelda, milline õpiring peaks täpselt välja nägema ja millest seal rääkida. 

Pärast õpiringi läheme AIESEC Cluj Napoca Alumnidega bowlingut mängima ja loodetavasti ka networkima. Oleks väga lahe, kui mõni neist saaks tulla meie õpiringi oma kogemust jagama. 

Lisaks sellele töötan ma koos tudengiorganisatsiooniga, mis ühendab proviisoriteks õppivaid tudengeid. Eile käisin nende korraldatud loengul, kus üks Rumeenia tunnustatud õppejõud rääkis tervislikust toitumisest. Loeng oli küll Rumeenia keeles, aga kuna seal on palju sõnu sarnased ingllise keelega - tulenevad ladina keelest, siis sladidelt lugedes sain küllaltki paljudest asjadest aru ja mul oli vähemalt võimalik võrrelda, millised on Eesti ja Rumeenia toitumissoovituste erinevused- üllatus, üllatus, suuri erinevusi polnudki. Kui välja arvata see, et see õppejõud soovitas toitude kombineerimist ja puuviljade söömist teistest toidugruppidest eraldi - Eesti toitumisteadlased pole seda ametlikult tunnustanud. Ma pole muidugi kindel ka millistest allikatest Rumeenia õppejõu veendumused pärinevad. 

Täna saabuvad Cluji nädalastele kursustele 20-30 ameeriklast ja meie organisatsiooni ülesandeks on välja pakkuda neile pärastlõunaseid  tegevusi. Hea on see, et saame neist ise ka osa võtta. Näiteks sõidame laupäeval Turdasse - see asub pisut Clujist väljaspool ning seal on üks äge soolakaevandus. Pühapäeval aga on muuseumide öö, mis tähendab et paljudesse muuseumidesse on tasuta sissepääs. 

Mulle öeldi, et mul on võimalik osa võtta ka neist kursustest, milleks Ameeriklased siia tulevad. teemaks on "Environmental Health and Justice", Kui ma kõikides loengutes ilusti kohal käin, siis on mul võimalik saada ka tunnistus selle eest. Eks ma lähen siis esimene kord kohale ja vaatan, kas asi on seda väärt. 

Viimaks ometi on ka soojemaks läinud ja temperatuur on päeval umbes 20-25 kraadi päikese käes. Loodame, et enam külmemaks ei lähe ja saame lõpuks ka oma suveriideid kanda. Uskumatu, aga ainult 3 nädalat ongi jäänud mul siin veel olla ja alles nüüd saime asja korralikult käima. Ma soovitan küll teil võtta pikem aeg välispraktikaks. Kolm kuud on igatahes miinimum. Tundub, et ma ei jõuagi Musta mere äärde või Brasovi :(

Olen nüüd tagasi Clujis ja loodetavasti saab järgmisest nädalast ka tööle hakata. Mina tegutsen tudengiorganisatsiooni juures, mis ühendab farmatseutideks õppivaid tudengeid. Nad korraldavad erinevad projekte ja programme, et ühelt poolt parandada kogukonna teadlikkust tervislikest eluviisidest ning teiselt poolt annavad farmatseutidele näiteks suhtlemisoskuse koolitusi.

Järgmisel nädalal tuleb neil suur tervise päev, kus Cluji elanikud saavad mõõta oma kaalu, pikkust, vererõhku ja veresuhkrut tasuta ning neile räägitakse tervislikust toitumisest. Samuti käiakse lasteaias ja aglkoolides tervislikest eluviisidest ja hügieenist rääkimas.

Lisaks sellele korraldame üheksakesi ka õpiringe Cluji üliõpilastele, kus räägime ja arutame erinevatel vabatahtlikkust puudutavatel teemadel. Esimese õpiringi teemaks oli kuidas vabatahtlikku töö kogemus aitab tööd saada. Saime eelmisel õhtul teada, teema ja siis valmis ja pärast meie projektijuht ütles, et teeme hoopistema moodi põhjendades seda sellega, et peame ootamatusteks valmis olema :). Järgmine kord peaksime ikka ise saama asja läbi viia.

Nädalavahetusel käisin ka AIESRC Cluji konverentsil. Ka teised praktikandid olid kutsutud, aga osadel oli oma MTÜ-ga tegemist, seega, mina olin ainus rahvusvaheline inimene, kes seal käis, ja kogu konverents toimus minu pärast inglise keeles. :). Alguses kartsin, et mul võib sessioonides igav hakata, sest peamiseks teemaks oli AIESEC 2015, milles olin juba mitmeid sessioone läbinud, aga tegelikult saingi asjadega rohkem sügavuti minna ja teistele targana paista :)

Mind pani imestama, et OC (organizing commitee) polnud ei enne ega konverentsi ajal üldse närvis, kuigi neil kõikvõimalikud asjad viltu läksid. Eestis oleks kõikidel igatahes närvid krussis. Aga nemad vähemalt kinnitasid mulle, et pole närvis, ega pinges. Ega neil selle tõttu midagi olulist tegemata küll ei jäänud, kõik oli peaaegu tipp-top.

Predeal II

Olen endiselt Predealis koolitusel. Kõik sessioonid siin koolitusel on väga interaktiivsed ja põhiliselt teeme grupitöid, sest kui me alustame oma vabatahtliku tööga, siis peame ju samuti grupiga töötama. Pean ütlema, et teisest kultuurist ja hoopis teistsuguse mõttemaailmaga inimesele on tunduvalt raskem enda mõtteid selgeks teha :). Sain teha tööd kahe kreeka poisiga, kellega hakkame ka MTÜ-s koos töötama, ja ütleme nii, et see on ikka tõsine väljakutse.

Eile oli meil selline ülesanne, et pidime minema Predeali linna peale - see on väike linn, kusjuures peaaegu iga maja on hotell või külalistemaja, sest see on suusakuurort. Igatahes pidime kohalike inimestega suhtlema ning Rumeenia kombeid ja kultuuri tundma õppima.

Me olime komestes gruppides. Pidime tegema:

• Pildi kõige ilusama poisi ja tüdrukuga Predealis
• Uurima kohalikelt, millised on nende arvates rumeenlased ja milline on Rumeenia kultuur
• Uurima välja, millega kohalikud vabal ajal tegelevad
• Uurima välja kartulite, õunade ja ubade hinna kohalikul turul, 
• otsima üles linna kõige odavama hotelli
• Küsima, millised on kaasaaegsed Rumeenia kuulsad inimesed
• Tegema crazy grupipildi 
• Vahetama punase pastaka millegi väärtuslikuma vastu (vahetusi võib teha ükskõik kui palju)

Mulle meeldis see ülesanne väga, sest saime kohalikega suhelda. Alguses mõtlesin, et see saab olema keerulisem, aga tegelikult sujus kõik päris hästi. Esimeses kohas, kuhu läksime, leidsime juba ilusa poisi, kes rääkis meile Rumeenia ajaloost ning vahetas meie punase pastaka traditsioonilise Rumeenia laualina vastu. Kuigi meil oli võimalus teha ükskõik mitu vahetust, siis otsustasime, et ei taha rohkem vahetada. Samas hotellis  oli ka kõige odavam tuba :)

Pilte

Algus

Mehed! Tinti! 20-18

15.04.11

Sõit Rumeeniasse laabus ilma viperusteta. Lendasin Tallinnast Müncheni kaudu Cluji. Õnneks oli Münchenis lendude vahe ainult tund aega, mis tähendas, et läksime kohe oma värava juurde ja peatselt saime ka pardale minna. Keiu, kes tuli kaks päeva varem, pidi aga 13 tundi Münchenis ootama. Müncheni lennujaam on ikka päris suur. Lennuki juurest sõitsime terminal umbes 5 minutit. Pärast lennukilt vaadates oli see asfaldiplats ikka päris suur. Ma arvan, et umbes Mustamäe suurune võibolla. Lennukid olid mugavad. Tallinn-Müncheni lennul oli suurem lennuk.  Lendasime koos teise eestlase, Martiniga, aga meil polnud millegipärast kõrvuti kohad. Münhenisse lennates istusid minu kõrval istusid venelased, kellega ma midagi ei rääkinud midagi. Minu taga istus aga Andrus Kivirähk ning hiljem nägin, et sama lennu peal oli ka Maire Aunaste.

Nagu öeldud, siis München-Cluji lennuk oli väiksem (samuti Lufthansa), aga sealsed istmed olid mugavamad. Kui sisse läksin, siis vaatasin, et esimesed istmed on First Class, aga tegelikult olid kõik istmed sellised. Minu kõrval istus üks vanem mees, sakslane, kes on pool elust Rumeenias elanud. Väga hasti ta inglise keelt ei osanud ning mina ei osanud jälle saksa või rumeenia keelt, seega väga paljusõnaline meie vestlus ei olnud. Kui ta sai teada, et olen Eestist, siis võttis oma märkmiku välja ja näitas, et  läheb 14. Mail Tallinnasse, Euroopa kultuuripealinna asjus. Igaks juhuks küsis veel üle, kas see ikka on Eesti.

Lennukites midagi suurt süüa ei antud, esimesel lennul saime piruka ja muffini ning teisel lennul saiakese. Ei tea, kas asi oli selles, et tegu oli hommikupoolsete lendudega, aga midagi suuremat meile ei antud. Olin just paar nädalat varem näinud ETV-s saadet selle kohta kuidas Finairis lennukitoitu tehakse ning seal räägiti, et lennukitoitu pannakse tavalisest rohkem soola, sest inimese maitsemeel õhus olles on teistsugune. Võib-olla sellepärast tundusid mulle pakutud tooted soolased.

Nii Saksamaal oma terminali minnes, kui Rumeeniasse saabudes pidime minema läbi passikontrolli, mis muidugi meie puhul piirdus põgusa pilguheiduga pildilehele. Kuna Rumeenia pole Schengeni viisauumis, siis oli see vajalik.

Lennuk maandus Cluj-is täpselt ettenähtud ajal, pagasit pidime natuke aega ootama, aga saime siiski õiged asjad kätte ja kõik oli korras. Lennujaam ise oli väiksem kui Tallinna oma, seal polnud mingit eksimisvõimalust. Meid ootasid Ioana ja Andrei  „Welcome to AIESEC Romania“ sildiga. Ioana vastutab  „Be a volunteer“ projektis praktikantide vastuvõtmise ja heaolu eest ning Andrei on projektijuht.

Lennujaamast istusime bussi peale ja sõitsime kõigepealt Ioana juurde, et sealt Keiu ja mõned asjad kaasa võtta ja siis sõita juba korterisse, mis hakkab olema meie kodu järgmise kuue nädala vältel.

Bussipeatuses, kus Ioanat ootasime, tuli meie juurde ka üks mustlastüdruk, kes  raha küsis. Meil polnud midagi anda, sest me kumbki Martiniga polnud vahetanud sentigi kohalikku raha. Küsisime Andrei käest, kas siin on palju mustlasi, kes niimoodi ringi käivad. Ta ütles, et seda aeg-ajalt ikka juhtub, aga seda on tunduvalt vähemaks jäänud aastatega. Tegelikult moodustavad mustlased Rumeenia rahvastikust vaid 1,9%. Suurim rahvusvähemus on hoopis ungarlased, 7,6%. Rumeenia rahvaarv on umbes 21 miljonit millest Clujis umbes 318 000 elanikku.

Meie korter asub lennujaamast täpselt teisel pool linna otsa. See asub  täiesti kvartali sees, nii,et bussipeatusest siia jõudmiseks tuleb täielik labürünt läbida. Loodan, et kui me nüüd siit välja läheme, siis ikka leiame tagasitee. Ja kui ei leia, siis võime alati Andreile helistada, tema vähemalt teab.

Korteri endaga on aga olnud päris palju tegemist, et siia küte, vesi ja gaas sisse saada, rääkimata sellisest elementaarsest inimõigusest nagu internet. Küll polnud meil pikendusjuhet, et elektriboiler vooluvõrkku lülitada ja kütet sisse lülitades selgus, et torud lekivad. Väljas on päris külm – umbes 10 kraadi, seega oli ka toas päris külm eriti arvestades seda, et Keiu oli haige. Praeguseks on meil küte sees ja toas soe. Veel on vaja meil pikendusjuhet, et külmkapp sisse lülitada, uut segistisüsteemi, et dušši all käia ja kindlasti veel midagi, kui meil peaks tekkima soov pesumasinat kasutada. Millegipärast pole tahetud korterisse pistikupesi panna ja sellepärast on igas toas umnes 1 pistikupesa. Aga, eks saame hakkama.

Mul on hea meel, et sain porisest Eestist minema, sest siin on juba muru täitsa olemas, võililled koos kõigi teiste taimedega õitsevad. Tänane päev on pilvine ja suhteliselt külm. Kõik inimesed käivad ikka jopedes, kuigi tennistega on üpris paras liigelda. Loodame, et varsti läheb soojemaks.

Käisime ka väljas söömas kahes erinevas kohas juba. Põhiline on muidugi see, et kõik suitsetavad baarides-kohvikutes. Eestlastest ei suitseta keegi ning tunni aja jooksul, mis me kohvikus olime jõudsid kaks inimest meilt imestunult küsida, et kas me ei suitsetagi. Igatahes eile suitsetasime päris kõvasti- passiivselt. Nüüd haisevad kõik riided, juuksed ja nahk ikka korralikult nagu konid. Baaris viibides hakkas pea ikka kergelt ringi käima ja süda läks pahaks, et pidin minema vahepeal värsket õhku hingama.

Rumeenia rahaühikuks on lei ehk Ron,  1 euro on 4,13 leid. Hinnad on siin pisut odavamad, kui Eestis. Kõige odavam suur pitsa maksis 8 leid ehk siis umbes 2 eurot, tee maksis 4.20, klaas mahla 5 leid. Takso kilomeetri hind on 1,79 leid (0,34 eurot), Ühistranspordis on kahe korra pilet  3,5 leid (0,85 eurot). Poodi pole ma veel jõudnud, eks siis paistab, kuidas sealsed hinnad on.

Rumeenia keele lähtekeeleks on ladina keel. Tema kirjapilt meenutab mulle prantsuse keelt, aga häälduse poolest kõlab see nagu itaalia keel slaavi mõjutustega. 

Va Multumin!

Eile lõppes TtT konverents, mis polnjud küll päris õige AIESECI konverents, sest me ei tantsinud ühtegi AIESECi tantsu, meil polnud AIESECI pidu ning kõik ööbisid oma kodudes. Järgmisel nädalal sõidame Bukaresti, kus toimub terve nädal kestev konverents. Loodame, et seal kogeme rohkem AIESECI vaimu ja saan aimu, milline on siinne AIESECI kultuur. Loomulikult tahan ka Bukaresti näha, kui ma juba kord siin olen.

Konverents ise polnud just äge, kuid siiski mõned esinejad suutsid olla inspireerivad. Konverentsi kestel rõhutati pidevalt need assessmenti ehk vajaduste hindamise olulisust enne koolituse läbiviimist. On oluline teada, kes on sinu sihtgrupp, kelle ette sa esinema lähed, millised on nende eelnevad teadmised või mlilliseid teadmisi oskusi neil organisatsiooni seisukohalt üldse vaja on. Võimalikud viisid selle läbiviimiseks on näiteks intervjuud potentsiaalsete osalejatega, küsitlus nende vajaduste selgitamiseks või fookusgrupp, kus on koos nii firma esindaja, koolitaja, organiseerijad kui ka potentsiaalsed osalejad.

Lisaks sellele oli meil koolitus selle kohta, kuidas oma koolitust üles ehitada, milliseid kinnistamise meetodeid kasutada, kuidas tagada see, et võimalikult palju inimestele meelde jääks ja kuidas muuta oma koolitus interaktiivseks dialoogiks koolitaja ja publiku vahel.

Viimane päev koosnes simulatsioonidest, kus iga osalenu pidi tegema 15 minutilise ettekande vabalt valitud soft skills teemal. Mina tegin ettekande teemal Self-Management. Pean ütlema, ettundsin ennast publiku ees vabalt ja suutsin hoida silmsidet, aga probleemiks oli see, et ma ei mahtunud oma ajalimiiti ja seetõttu ei jõudnud väga oluliste punktideni oma esitlusest. Minu teema oli liiga lai ja ma oleksin pidanud seda kitsendama. Tulevikus peaks üritama veel rohkem publikut kaasata.

Pärast esinemist läksime Keiuga linna peale, et otsida internetti ja midagi süüa. Kuna oli aga pühapäev, siis kõik kohad olid kas kinni, vastikud kiirtoidukohad või siis avati alles pärastlõunal. Loomulikult ei leidnud me ka kohta, kus oleks olnud nii toit kui internet, pidime käima kahes erinevas kohas.

Koht, kus lõpuks sõime oli Martys Restaurant, mis oli itaaliapärane koht, seal olid head rahvusvahelised toidud – Pasta J ja palju köögivilju. Sõime siis kõhud täis, kuna me oleme siin söönud umbes 1-2 korda päevas, siis on tunda, kuidas magu on päris kokku kuivanud ja enam ei jaksa üldse suuri koguseid korraga süüa. Meie korteri lähedal on ka McDonalds, aga ma olen  teistele mõista andnud, et olgu see odav, aga mind eriti ei tõmba sinna.

Siin müüakse tänava peal palju värskeid puu-ja köögivilju, ma pole aga jõudnud veel midagi osta, aga ilmselt need pole siiski rumeenia omad, sest siin on ju alles kevad. Vähemalt poes müügil olnud viljad olid küll pärit pigem Hispaaniast ja Türgist. Loodame siiski suvepoole saada ka kohalikke värskeid asju.

Cluj asub mägedevahelises orus, mõtlesime täna ka mäkke ronida, et näha, milline vaade meid ees ootab. Mägede kohta pean küll ütlema, et siin tuleb ette küllalt palju ronimist, kui sa linnavahel ringi käid. Kohalikud ise ütlevadki, et lisatrenni pole vaja teha, sest sa jooksed terve päeva mäest üles-alla.

Täna peaksime kokku saama ka MTÜ-dega, et lõpuks aimu saada, mida me siis tegema  hakkame.

Nädala lõpus on meil neli vaba päeva, mil mõtlesime linnast välja minna ja uurida, mis väljaspool Cluji toimub.

Praeguseni oleme elanud eestlastega ühes korteris ja kreeklased elavad teises korteris, sest homme vabaneb üks korter, kuhu me edaspidi kolime. Eks siis saab kindlasti põnev olema.

Predeal I päev

Täna tulime Cluj-ist rongiga Predeali konverentsile viieks päevaks. Rongisõit võttis aega 7,5 tundi. Kuna olime eelmisel õhtul väljas käinud ja alles viie paiku koju jõudnud, siis mõtlesin, et saan rongis magada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest melu käis terve aja. Rong oli korralik, aga oli imelik, et kohti oli millegipärast müüdud rohkem, kui on istekohti ning mõned inimesed pidid kogu reisi aja püsti seisma :(. Ei kadesta neid.

Predeal on suusakuurortlinn, seetõttu asub see mägedes ja siin on lundki näha siin, seal teeservades! Ma arvan, et temperatuurid võivad olla umbes samad, mis Eestis praegu.

Predealis toimub EVS (Euroopa Vabatahtlik Teenistus - Projekti rahastaja), koolitus, milles on kohustatud osalema kõik inimesed, kes on EVS-i kaudu Rumeeniasse tulnud. Meil on siin kaks inimest Armeeniast, kaks Türgist, lisaks veel inimesed Lätist ja Austriast + Eestlased ja kreeklased meie projektist. Ühesõnaga saame päris palju erinevatest kultuuridest inimesi tundma õppida :).

Hotell, kus me viibime on täitsa ilus ja korralik, ainult pilte pole jõudnud sellest veel teha. Lisaks saame ka tasuta süüa viie päeva jooksul kolm korda päevas, esimene õhtusöök oli küll rikkalik arvestades seda, et siiamaani oleme söönud peamiselt rämpstoitu.

Kui siia tulime, siis meid hoiatati, et väljas on liikumas palju karusid, seega pole soovitav öösel üksinda õue minna. :)

Meid koolitavad kaks Rumeenia vabatahtlikku, üks neist on 27-aastane rekkafirma omanik, kes vabal ajal tegeleb niisiis ka vabatahtlike koolitamisega ning teine on psühhoterapeut, kes peamiselt tegeleb orbude ja nende lähedaste psühholoogilise nõustamisega. Naljakas on aga see, et psühhoterapeut- 39 aastane naine lubas, et ta räägib kogu koolituse aja (5 päeva) rumeenia keeles ja kui me millestki aru ei saa, siis saame küsida :), Kuigi, mina tahaks küll pigem märku anda, kui ma mõnest sõnast aru saan :)

Tänaseks siis kõik, üritan magada ka natuke

Mehed

Cluj  - Alba Iulia – Sibiu – Cluj - Predeal

Avastasin nüüd, et pole juba nädal aega leidnud mahti siia midagi kirjutada. Ütlen kohe ära, et tööd pole me senimaani teinud, sest mõõdunud ja käimasolev nädal mööduvad Rumeenias  pühade tähe all. Töö peaks hakkama pihta 2. Maist. Loodame, et nii ka läheb!

Eelmise nädala alguses tähistasime Martini – eestlane, kes siin samuti on minuga samas projektis- sünnipäeva  kahe peoga 24 tunni jooksul. Kuna me midagi muud asjalikku tegema ei pidanud, siis me väsimust igatahes ei tundnud. Küll aga õnnestus mul külmetuda, ja oma hääl peol ilusasti ära karjuda, nii et pidin mitu päeva ilma hääleta ringi käima ja üritama ennast kehakeeles väljendada. Praegu on mul ka natuke köha, aga asi läheb juba paremaks. Peod olid igatahes meeleolukad ja pisukest hilisemat ebamugavust väärt.

Kolisime korteritesse nii, et mina elan ühes korteris nelja kreeklase – Manolise, Maria, Dimitriuse ja Faisaliga, Meil on kolmetoaline korter, koos köögi ja vannitoaga. Korteriga on meil ikka parajalt jama olnud.

Esmalt, vahetati meil nädala alguses ära välisukse lukk ja kuna praegu on pühad, siis pole meil siiani õnnestunud saada välisukse võtit. Kui me kõik kodust ära läheme, siis peame lootma, et keegi heatahtlikest naabritest ikka laseb meid sisse – siiamaani on ikka lasnud õnneks J. Sellele küsimusele ilmselt enne 2. maid mingit lahendust ei tule, sest kõik kohalikud, kellel on võimu neid probleeme lahendada, on sõitnud koju maale vanemate juurde pühade ajaks, ega tule tagasi enne 2. maid.

Lisaks sellele läksid meil eile vist korteris elektri kaitsmed läbi, sest meil pole elektrit pistikupesades. Seega pole meil praegu pesumasinat, külmkappi ega sooja vett. Õnneks lambid siiski põlevad ja läpakal veidi akut ikka on. 

Meil on ka teine korter, kus elavad teised projekti osalised, eile saime õnneks nende juures pesu pesta ja telefoni laadida. Täna peaks millalgi ka elektrik tulema, aga kuna on veel lihavõttepühad, siis on ilmselt päris keeruline kedagi leida.  Ühesõnaga korter pakub meile ikka elamusi meie muidu sündmustevaeses eksistentsis.

Räägin nüüd natuke ka meie väljasõidust. Kuna meil oli vaba nädalalõpp, siis otsustasime sõita linnast välja ja näha ka teisi paiku Rumeenias.

Enne reisi otsustasin, et mul on vaja väiksemat kotti, millega reisida, sest ma ei tahtnud oma suurt kohvrit ju kaasa võtta. Ostsin siis endale koti, ise olin jube õnnelik, et sain suure koti 35 lei eest, mõtlesin, et on küll odav, nägi ka natuke lidru välja,  aga mõtlesin, et küll ta minu Rumeenias oleku aja vastu peab. Aga tegelikult sain kotiga käia umbes 100 meetrit kuni üks sang juba küljest tuli. (kusjuures olin katkimineku ennetamiseks oma arvuti igaks juhuks koju jätnud). Teine sang läks umbes kilomeetri pärast. Seega vanasõna- ma pole nii rikas, et osta odavaid asju- kehtib ka Rumeenias.

Niisiis sõitsime reede hommikul rongiga Alba Iuliasse, rongisõit võttis aega 3 tundi, kuigi vahemaa oli vaid 121 km.  Enamasti ongi siin nii, et bussid sõidavad kiiremini, aga on kallimad ning rongid sõidavad aeglasemalt. Rongipilet maksis 15 leid ( umbes 3,5 eurot).  Alba –Iulias ootas meid juba meie projekti üks korraldajatest Ioana ning veel ühe meie sõbra tuttav Laura oma poiss-sõbraga, kes olid meile juba hostelis ruumid kinni pannud ning näitasid meile vaatamisväärsusi.  Hotelli eest maksime 45 leid (10 eurot), tuba oli ilus ja suur kaheinimesetuba koos vannitoaga. Hommikusöök polnud hinna sees.

Alba –Iulia põhimõtteliselt ainus vaatamisväärsus on kindlus, mis on suuruselt teine sarnane kindlus Ida-Euroopas. See on päris hästi säilinud ja erinevalt muudest asjadest on sinna ikka ilusasti raha investeeritud, et renoveerida (Euroraha – jeee J) Muidu on Alba – Iulia tolmune väike linnake.

 Õhtul läksime loomulikult välja Alba „Ainukesse normaalsesse“ kohta, mis nägi välja nagu tavaline eramaja, kus oli baarilett ja lauajalgpall. Tunduski, nagu pidu oleks kellegi juures kodus ja kohe hakatakse maja ümber vetsupaberit loopima.

Järgmisel päeval läksime rongiga edasi Sibiusse, mis on väga ilus linn. Sibiu oli Euroopa kultuuripealinn aastal 2007 ja sellest ajast on seal palju korda tehtud majade fassaade ja tänavasillutisi. Cluj is on paljud majad hallid ja ilmetud, sest need on muinsuskaitse all, mis tähendab, et neid ei saa lihtsalt odavalt üle värvida, vaid peab restaureerima. Erinevalt Cluji-st on Sibius see raha siis leitud.

Sibius ööbisime hostelis, kus ühes toas oli 10 inimest. Ja kõigi peale 1 vannituba. Hind oli aga sama, mis Alba-Iulias kahese toa eest, 45 leid. Aga põhimõtteliselt pole see ikka kallis. Sibius oli soe- 25 kraadi umbes ja meil oli võimalik lühikeste käistega ringi käia.

Ilm oli soe- nagu Eesti suvi- saime ilusti olla päeval lühikeste varukatega ja õhtul oli tunda, et olime päikest saanud. Vanalinnas on palju kohti korda tehtud, aga linnapeal on ikka palju tolmu ja liiva ning teed on augulised. Käisime ühes pargis ja võib öelda, et rulluisuhooaeg on täiega peale hakanud.

Kuna oli lihavõttepühade õhtu, siis tahtsid kreeklased kirikusse minna. Läksime eestlastega ka kaasa. Rumeenias on enamik inimesi usklikud, mõned käivad igal pühapäeval kirikus, osad on selle suhtes vabamalt meelestatud, aga lihavõtete ja jõulude ajal käiakse ikka kirikus. Samamoodi kreeklastega. Enamus rumeenlasi on õigeusklikud, aga kuna Rumeenias on palju Ungarlasi, kes on katoliiklased, siis on igal pool nii katoliku kui ka õigeusu kirikuid. Kreeklased on ka enamasti Kreeka katoliku usku.

Meie käisime õigeusu kiriku juures. Kreeklased rääkisid et lihavõtete jumalateenistuse ajal tegelikult kirikus sees ei käidagi, vaid jumalateenistus toimub kirikust väljas, kuna sinna tuleb palju inimesi. Nii meil oligi. Inimesi oli nii palju, et me ei mahtunud kiriku väravatest sisse, aga väljaspool väravaid oli ka palju inimesi veel. Jumalateenistuse alguses tulid preestrid oma saatjaskonnaga kirikusse ja jumalateenistus algas. Preester luges retsiteerides jumalasõna vaheldumisi laulukooriga. Loomulikult ei saanud me midagi aru, sest teenistus oli rumeenia keeles, aga mul oli ikka hea meel, et ma läksin, sain jälle uue kogemuse võrra rikkamaks.

Tagasitulles sõitsime rongiga ja meie tagasitee võttis aega  üle 5 tunni. Rongipileti hind oli 39 leid, bussiga oleks sama maa oleks võtnud aega 2,5 tundi ja pileti hind oleks olnud 20 leid, aga kuna oli lihavõtete esimene püha, siis bussid ei sõitnud siis pidime maksma poole rohkem. J Mina muidugi pidin maksma veel rohkem, sest unustasin oma pileti rongi ja pidin uue ostma ! Esimesed rongid, millega sõitsime olid minu meelest täitsa ilusad, ainult sõitsid aeglased. Viimased rongid aga polnud enam nii head ja rongi WC igatahes kasutama ei kutsunud ja me olime sunnitud oma põit venitama kuni rongijaamani. Kõige viimases rongis olime eraldi kuue inimese kabiinis, mis oli vist esimene klass. Igatahes tuli meile kohe Harry Potter  meelde. Õnneks dementoreid siiski peale ei tulnud J.

Täna olime ühe päeva Cluj-is ja läheme homme Predeali nädalasele konverentsile. Enne seda muidugi veel peole. Predeal on Brašovi lähedal, mille lähedal on omakorda Dracula loss. Loodame seda siis külastada.

Täna läksin rääkima oma naabritega, et saada välisukse võtit. Preagu laenasin tänaseks naabrite käest võtme, et saaksime öösel uksest sisse. Homme peaks tulema koju ka maja administraator ja siis peaksime saama ka uue võtme! Elektriga peame aga ilmselt tõesti järgmise nädalani ootama. J