Algus

Mehed! Tinti! 20-18

15.04.11

Sõit Rumeeniasse laabus ilma viperusteta. Lendasin Tallinnast Müncheni kaudu Cluji. Õnneks oli Münchenis lendude vahe ainult tund aega, mis tähendas, et läksime kohe oma värava juurde ja peatselt saime ka pardale minna. Keiu, kes tuli kaks päeva varem, pidi aga 13 tundi Münchenis ootama. Müncheni lennujaam on ikka päris suur. Lennuki juurest sõitsime terminal umbes 5 minutit. Pärast lennukilt vaadates oli see asfaldiplats ikka päris suur. Ma arvan, et umbes Mustamäe suurune võibolla. Lennukid olid mugavad. Tallinn-Müncheni lennul oli suurem lennuk.  Lendasime koos teise eestlase, Martiniga, aga meil polnud millegipärast kõrvuti kohad. Münhenisse lennates istusid minu kõrval istusid venelased, kellega ma midagi ei rääkinud midagi. Minu taga istus aga Andrus Kivirähk ning hiljem nägin, et sama lennu peal oli ka Maire Aunaste.

Nagu öeldud, siis München-Cluji lennuk oli väiksem (samuti Lufthansa), aga sealsed istmed olid mugavamad. Kui sisse läksin, siis vaatasin, et esimesed istmed on First Class, aga tegelikult olid kõik istmed sellised. Minu kõrval istus üks vanem mees, sakslane, kes on pool elust Rumeenias elanud. Väga hasti ta inglise keelt ei osanud ning mina ei osanud jälle saksa või rumeenia keelt, seega väga paljusõnaline meie vestlus ei olnud. Kui ta sai teada, et olen Eestist, siis võttis oma märkmiku välja ja näitas, et  läheb 14. Mail Tallinnasse, Euroopa kultuuripealinna asjus. Igaks juhuks küsis veel üle, kas see ikka on Eesti.

Lennukites midagi suurt süüa ei antud, esimesel lennul saime piruka ja muffini ning teisel lennul saiakese. Ei tea, kas asi oli selles, et tegu oli hommikupoolsete lendudega, aga midagi suuremat meile ei antud. Olin just paar nädalat varem näinud ETV-s saadet selle kohta kuidas Finairis lennukitoitu tehakse ning seal räägiti, et lennukitoitu pannakse tavalisest rohkem soola, sest inimese maitsemeel õhus olles on teistsugune. Võib-olla sellepärast tundusid mulle pakutud tooted soolased.

Nii Saksamaal oma terminali minnes, kui Rumeeniasse saabudes pidime minema läbi passikontrolli, mis muidugi meie puhul piirdus põgusa pilguheiduga pildilehele. Kuna Rumeenia pole Schengeni viisauumis, siis oli see vajalik.

Lennuk maandus Cluj-is täpselt ettenähtud ajal, pagasit pidime natuke aega ootama, aga saime siiski õiged asjad kätte ja kõik oli korras. Lennujaam ise oli väiksem kui Tallinna oma, seal polnud mingit eksimisvõimalust. Meid ootasid Ioana ja Andrei  „Welcome to AIESEC Romania“ sildiga. Ioana vastutab  „Be a volunteer“ projektis praktikantide vastuvõtmise ja heaolu eest ning Andrei on projektijuht.

Lennujaamast istusime bussi peale ja sõitsime kõigepealt Ioana juurde, et sealt Keiu ja mõned asjad kaasa võtta ja siis sõita juba korterisse, mis hakkab olema meie kodu järgmise kuue nädala vältel.

Bussipeatuses, kus Ioanat ootasime, tuli meie juurde ka üks mustlastüdruk, kes  raha küsis. Meil polnud midagi anda, sest me kumbki Martiniga polnud vahetanud sentigi kohalikku raha. Küsisime Andrei käest, kas siin on palju mustlasi, kes niimoodi ringi käivad. Ta ütles, et seda aeg-ajalt ikka juhtub, aga seda on tunduvalt vähemaks jäänud aastatega. Tegelikult moodustavad mustlased Rumeenia rahvastikust vaid 1,9%. Suurim rahvusvähemus on hoopis ungarlased, 7,6%. Rumeenia rahvaarv on umbes 21 miljonit millest Clujis umbes 318 000 elanikku.

Meie korter asub lennujaamast täpselt teisel pool linna otsa. See asub  täiesti kvartali sees, nii,et bussipeatusest siia jõudmiseks tuleb täielik labürünt läbida. Loodan, et kui me nüüd siit välja läheme, siis ikka leiame tagasitee. Ja kui ei leia, siis võime alati Andreile helistada, tema vähemalt teab.

Korteri endaga on aga olnud päris palju tegemist, et siia küte, vesi ja gaas sisse saada, rääkimata sellisest elementaarsest inimõigusest nagu internet. Küll polnud meil pikendusjuhet, et elektriboiler vooluvõrkku lülitada ja kütet sisse lülitades selgus, et torud lekivad. Väljas on päris külm – umbes 10 kraadi, seega oli ka toas päris külm eriti arvestades seda, et Keiu oli haige. Praeguseks on meil küte sees ja toas soe. Veel on vaja meil pikendusjuhet, et külmkapp sisse lülitada, uut segistisüsteemi, et dušši all käia ja kindlasti veel midagi, kui meil peaks tekkima soov pesumasinat kasutada. Millegipärast pole tahetud korterisse pistikupesi panna ja sellepärast on igas toas umnes 1 pistikupesa. Aga, eks saame hakkama.

Mul on hea meel, et sain porisest Eestist minema, sest siin on juba muru täitsa olemas, võililled koos kõigi teiste taimedega õitsevad. Tänane päev on pilvine ja suhteliselt külm. Kõik inimesed käivad ikka jopedes, kuigi tennistega on üpris paras liigelda. Loodame, et varsti läheb soojemaks.

Käisime ka väljas söömas kahes erinevas kohas juba. Põhiline on muidugi see, et kõik suitsetavad baarides-kohvikutes. Eestlastest ei suitseta keegi ning tunni aja jooksul, mis me kohvikus olime jõudsid kaks inimest meilt imestunult küsida, et kas me ei suitsetagi. Igatahes eile suitsetasime päris kõvasti- passiivselt. Nüüd haisevad kõik riided, juuksed ja nahk ikka korralikult nagu konid. Baaris viibides hakkas pea ikka kergelt ringi käima ja süda läks pahaks, et pidin minema vahepeal värsket õhku hingama.

Rumeenia rahaühikuks on lei ehk Ron,  1 euro on 4,13 leid. Hinnad on siin pisut odavamad, kui Eestis. Kõige odavam suur pitsa maksis 8 leid ehk siis umbes 2 eurot, tee maksis 4.20, klaas mahla 5 leid. Takso kilomeetri hind on 1,79 leid (0,34 eurot), Ühistranspordis on kahe korra pilet  3,5 leid (0,85 eurot). Poodi pole ma veel jõudnud, eks siis paistab, kuidas sealsed hinnad on.

Rumeenia keele lähtekeeleks on ladina keel. Tema kirjapilt meenutab mulle prantsuse keelt, aga häälduse poolest kõlab see nagu itaalia keel slaavi mõjutustega.