Predeal II

Olen endiselt Predealis koolitusel. Kõik sessioonid siin koolitusel on väga interaktiivsed ja põhiliselt teeme grupitöid, sest kui me alustame oma vabatahtliku tööga, siis peame ju samuti grupiga töötama. Pean ütlema, et teisest kultuurist ja hoopis teistsuguse mõttemaailmaga inimesele on tunduvalt raskem enda mõtteid selgeks teha :). Sain teha tööd kahe kreeka poisiga, kellega hakkame ka MTÜ-s koos töötama, ja ütleme nii, et see on ikka tõsine väljakutse.

Eile oli meil selline ülesanne, et pidime minema Predeali linna peale - see on väike linn, kusjuures peaaegu iga maja on hotell või külalistemaja, sest see on suusakuurort. Igatahes pidime kohalike inimestega suhtlema ning Rumeenia kombeid ja kultuuri tundma õppima.

Me olime komestes gruppides. Pidime tegema:

• Pildi kõige ilusama poisi ja tüdrukuga Predealis
• Uurima kohalikelt, millised on nende arvates rumeenlased ja milline on Rumeenia kultuur
• Uurima välja, millega kohalikud vabal ajal tegelevad
• Uurima välja kartulite, õunade ja ubade hinna kohalikul turul, 
• otsima üles linna kõige odavama hotelli
• Küsima, millised on kaasaaegsed Rumeenia kuulsad inimesed
• Tegema crazy grupipildi 
• Vahetama punase pastaka millegi väärtuslikuma vastu (vahetusi võib teha ükskõik kui palju)

Mulle meeldis see ülesanne väga, sest saime kohalikega suhelda. Alguses mõtlesin, et see saab olema keerulisem, aga tegelikult sujus kõik päris hästi. Esimeses kohas, kuhu läksime, leidsime juba ilusa poisi, kes rääkis meile Rumeenia ajaloost ning vahetas meie punase pastaka traditsioonilise Rumeenia laualina vastu. Kuigi meil oli võimalus teha ükskõik mitu vahetust, siis otsustasime, et ei taha rohkem vahetada. Samas hotellis  oli ka kõige odavam tuba :)

Pilte

Algus

Mehed! Tinti! 20-18

15.04.11

Sõit Rumeeniasse laabus ilma viperusteta. Lendasin Tallinnast Müncheni kaudu Cluji. Õnneks oli Münchenis lendude vahe ainult tund aega, mis tähendas, et läksime kohe oma värava juurde ja peatselt saime ka pardale minna. Keiu, kes tuli kaks päeva varem, pidi aga 13 tundi Münchenis ootama. Müncheni lennujaam on ikka päris suur. Lennuki juurest sõitsime terminal umbes 5 minutit. Pärast lennukilt vaadates oli see asfaldiplats ikka päris suur. Ma arvan, et umbes Mustamäe suurune võibolla. Lennukid olid mugavad. Tallinn-Müncheni lennul oli suurem lennuk.  Lendasime koos teise eestlase, Martiniga, aga meil polnud millegipärast kõrvuti kohad. Münhenisse lennates istusid minu kõrval istusid venelased, kellega ma midagi ei rääkinud midagi. Minu taga istus aga Andrus Kivirähk ning hiljem nägin, et sama lennu peal oli ka Maire Aunaste.

Nagu öeldud, siis München-Cluji lennuk oli väiksem (samuti Lufthansa), aga sealsed istmed olid mugavamad. Kui sisse läksin, siis vaatasin, et esimesed istmed on First Class, aga tegelikult olid kõik istmed sellised. Minu kõrval istus üks vanem mees, sakslane, kes on pool elust Rumeenias elanud. Väga hasti ta inglise keelt ei osanud ning mina ei osanud jälle saksa või rumeenia keelt, seega väga paljusõnaline meie vestlus ei olnud. Kui ta sai teada, et olen Eestist, siis võttis oma märkmiku välja ja näitas, et  läheb 14. Mail Tallinnasse, Euroopa kultuuripealinna asjus. Igaks juhuks küsis veel üle, kas see ikka on Eesti.

Lennukites midagi suurt süüa ei antud, esimesel lennul saime piruka ja muffini ning teisel lennul saiakese. Ei tea, kas asi oli selles, et tegu oli hommikupoolsete lendudega, aga midagi suuremat meile ei antud. Olin just paar nädalat varem näinud ETV-s saadet selle kohta kuidas Finairis lennukitoitu tehakse ning seal räägiti, et lennukitoitu pannakse tavalisest rohkem soola, sest inimese maitsemeel õhus olles on teistsugune. Võib-olla sellepärast tundusid mulle pakutud tooted soolased.

Nii Saksamaal oma terminali minnes, kui Rumeeniasse saabudes pidime minema läbi passikontrolli, mis muidugi meie puhul piirdus põgusa pilguheiduga pildilehele. Kuna Rumeenia pole Schengeni viisauumis, siis oli see vajalik.

Lennuk maandus Cluj-is täpselt ettenähtud ajal, pagasit pidime natuke aega ootama, aga saime siiski õiged asjad kätte ja kõik oli korras. Lennujaam ise oli väiksem kui Tallinna oma, seal polnud mingit eksimisvõimalust. Meid ootasid Ioana ja Andrei  „Welcome to AIESEC Romania“ sildiga. Ioana vastutab  „Be a volunteer“ projektis praktikantide vastuvõtmise ja heaolu eest ning Andrei on projektijuht.

Lennujaamast istusime bussi peale ja sõitsime kõigepealt Ioana juurde, et sealt Keiu ja mõned asjad kaasa võtta ja siis sõita juba korterisse, mis hakkab olema meie kodu järgmise kuue nädala vältel.

Bussipeatuses, kus Ioanat ootasime, tuli meie juurde ka üks mustlastüdruk, kes  raha küsis. Meil polnud midagi anda, sest me kumbki Martiniga polnud vahetanud sentigi kohalikku raha. Küsisime Andrei käest, kas siin on palju mustlasi, kes niimoodi ringi käivad. Ta ütles, et seda aeg-ajalt ikka juhtub, aga seda on tunduvalt vähemaks jäänud aastatega. Tegelikult moodustavad mustlased Rumeenia rahvastikust vaid 1,9%. Suurim rahvusvähemus on hoopis ungarlased, 7,6%. Rumeenia rahvaarv on umbes 21 miljonit millest Clujis umbes 318 000 elanikku.

Meie korter asub lennujaamast täpselt teisel pool linna otsa. See asub  täiesti kvartali sees, nii,et bussipeatusest siia jõudmiseks tuleb täielik labürünt läbida. Loodan, et kui me nüüd siit välja läheme, siis ikka leiame tagasitee. Ja kui ei leia, siis võime alati Andreile helistada, tema vähemalt teab.

Korteri endaga on aga olnud päris palju tegemist, et siia küte, vesi ja gaas sisse saada, rääkimata sellisest elementaarsest inimõigusest nagu internet. Küll polnud meil pikendusjuhet, et elektriboiler vooluvõrkku lülitada ja kütet sisse lülitades selgus, et torud lekivad. Väljas on päris külm – umbes 10 kraadi, seega oli ka toas päris külm eriti arvestades seda, et Keiu oli haige. Praeguseks on meil küte sees ja toas soe. Veel on vaja meil pikendusjuhet, et külmkapp sisse lülitada, uut segistisüsteemi, et dušši all käia ja kindlasti veel midagi, kui meil peaks tekkima soov pesumasinat kasutada. Millegipärast pole tahetud korterisse pistikupesi panna ja sellepärast on igas toas umnes 1 pistikupesa. Aga, eks saame hakkama.

Mul on hea meel, et sain porisest Eestist minema, sest siin on juba muru täitsa olemas, võililled koos kõigi teiste taimedega õitsevad. Tänane päev on pilvine ja suhteliselt külm. Kõik inimesed käivad ikka jopedes, kuigi tennistega on üpris paras liigelda. Loodame, et varsti läheb soojemaks.

Käisime ka väljas söömas kahes erinevas kohas juba. Põhiline on muidugi see, et kõik suitsetavad baarides-kohvikutes. Eestlastest ei suitseta keegi ning tunni aja jooksul, mis me kohvikus olime jõudsid kaks inimest meilt imestunult küsida, et kas me ei suitsetagi. Igatahes eile suitsetasime päris kõvasti- passiivselt. Nüüd haisevad kõik riided, juuksed ja nahk ikka korralikult nagu konid. Baaris viibides hakkas pea ikka kergelt ringi käima ja süda läks pahaks, et pidin minema vahepeal värsket õhku hingama.

Rumeenia rahaühikuks on lei ehk Ron,  1 euro on 4,13 leid. Hinnad on siin pisut odavamad, kui Eestis. Kõige odavam suur pitsa maksis 8 leid ehk siis umbes 2 eurot, tee maksis 4.20, klaas mahla 5 leid. Takso kilomeetri hind on 1,79 leid (0,34 eurot), Ühistranspordis on kahe korra pilet  3,5 leid (0,85 eurot). Poodi pole ma veel jõudnud, eks siis paistab, kuidas sealsed hinnad on.

Rumeenia keele lähtekeeleks on ladina keel. Tema kirjapilt meenutab mulle prantsuse keelt, aga häälduse poolest kõlab see nagu itaalia keel slaavi mõjutustega. 

Va Multumin!

Eile lõppes TtT konverents, mis polnjud küll päris õige AIESECI konverents, sest me ei tantsinud ühtegi AIESECi tantsu, meil polnud AIESECI pidu ning kõik ööbisid oma kodudes. Järgmisel nädalal sõidame Bukaresti, kus toimub terve nädal kestev konverents. Loodame, et seal kogeme rohkem AIESECI vaimu ja saan aimu, milline on siinne AIESECI kultuur. Loomulikult tahan ka Bukaresti näha, kui ma juba kord siin olen.

Konverents ise polnud just äge, kuid siiski mõned esinejad suutsid olla inspireerivad. Konverentsi kestel rõhutati pidevalt need assessmenti ehk vajaduste hindamise olulisust enne koolituse läbiviimist. On oluline teada, kes on sinu sihtgrupp, kelle ette sa esinema lähed, millised on nende eelnevad teadmised või mlilliseid teadmisi oskusi neil organisatsiooni seisukohalt üldse vaja on. Võimalikud viisid selle läbiviimiseks on näiteks intervjuud potentsiaalsete osalejatega, küsitlus nende vajaduste selgitamiseks või fookusgrupp, kus on koos nii firma esindaja, koolitaja, organiseerijad kui ka potentsiaalsed osalejad.

Lisaks sellele oli meil koolitus selle kohta, kuidas oma koolitust üles ehitada, milliseid kinnistamise meetodeid kasutada, kuidas tagada see, et võimalikult palju inimestele meelde jääks ja kuidas muuta oma koolitus interaktiivseks dialoogiks koolitaja ja publiku vahel.

Viimane päev koosnes simulatsioonidest, kus iga osalenu pidi tegema 15 minutilise ettekande vabalt valitud soft skills teemal. Mina tegin ettekande teemal Self-Management. Pean ütlema, ettundsin ennast publiku ees vabalt ja suutsin hoida silmsidet, aga probleemiks oli see, et ma ei mahtunud oma ajalimiiti ja seetõttu ei jõudnud väga oluliste punktideni oma esitlusest. Minu teema oli liiga lai ja ma oleksin pidanud seda kitsendama. Tulevikus peaks üritama veel rohkem publikut kaasata.

Pärast esinemist läksime Keiuga linna peale, et otsida internetti ja midagi süüa. Kuna oli aga pühapäev, siis kõik kohad olid kas kinni, vastikud kiirtoidukohad või siis avati alles pärastlõunal. Loomulikult ei leidnud me ka kohta, kus oleks olnud nii toit kui internet, pidime käima kahes erinevas kohas.

Koht, kus lõpuks sõime oli Martys Restaurant, mis oli itaaliapärane koht, seal olid head rahvusvahelised toidud – Pasta J ja palju köögivilju. Sõime siis kõhud täis, kuna me oleme siin söönud umbes 1-2 korda päevas, siis on tunda, kuidas magu on päris kokku kuivanud ja enam ei jaksa üldse suuri koguseid korraga süüa. Meie korteri lähedal on ka McDonalds, aga ma olen  teistele mõista andnud, et olgu see odav, aga mind eriti ei tõmba sinna.

Siin müüakse tänava peal palju värskeid puu-ja köögivilju, ma pole aga jõudnud veel midagi osta, aga ilmselt need pole siiski rumeenia omad, sest siin on ju alles kevad. Vähemalt poes müügil olnud viljad olid küll pärit pigem Hispaaniast ja Türgist. Loodame siiski suvepoole saada ka kohalikke värskeid asju.

Cluj asub mägedevahelises orus, mõtlesime täna ka mäkke ronida, et näha, milline vaade meid ees ootab. Mägede kohta pean küll ütlema, et siin tuleb ette küllalt palju ronimist, kui sa linnavahel ringi käid. Kohalikud ise ütlevadki, et lisatrenni pole vaja teha, sest sa jooksed terve päeva mäest üles-alla.

Täna peaksime kokku saama ka MTÜ-dega, et lõpuks aimu saada, mida me siis tegema  hakkame.

Nädala lõpus on meil neli vaba päeva, mil mõtlesime linnast välja minna ja uurida, mis väljaspool Cluji toimub.

Praeguseni oleme elanud eestlastega ühes korteris ja kreeklased elavad teises korteris, sest homme vabaneb üks korter, kuhu me edaspidi kolime. Eks siis saab kindlasti põnev olema.

Predeal I päev

Täna tulime Cluj-ist rongiga Predeali konverentsile viieks päevaks. Rongisõit võttis aega 7,5 tundi. Kuna olime eelmisel õhtul väljas käinud ja alles viie paiku koju jõudnud, siis mõtlesin, et saan rongis magada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest melu käis terve aja. Rong oli korralik, aga oli imelik, et kohti oli millegipärast müüdud rohkem, kui on istekohti ning mõned inimesed pidid kogu reisi aja püsti seisma :(. Ei kadesta neid.

Predeal on suusakuurortlinn, seetõttu asub see mägedes ja siin on lundki näha siin, seal teeservades! Ma arvan, et temperatuurid võivad olla umbes samad, mis Eestis praegu.

Predealis toimub EVS (Euroopa Vabatahtlik Teenistus - Projekti rahastaja), koolitus, milles on kohustatud osalema kõik inimesed, kes on EVS-i kaudu Rumeeniasse tulnud. Meil on siin kaks inimest Armeeniast, kaks Türgist, lisaks veel inimesed Lätist ja Austriast + Eestlased ja kreeklased meie projektist. Ühesõnaga saame päris palju erinevatest kultuuridest inimesi tundma õppida :).

Hotell, kus me viibime on täitsa ilus ja korralik, ainult pilte pole jõudnud sellest veel teha. Lisaks saame ka tasuta süüa viie päeva jooksul kolm korda päevas, esimene õhtusöök oli küll rikkalik arvestades seda, et siiamaani oleme söönud peamiselt rämpstoitu.

Kui siia tulime, siis meid hoiatati, et väljas on liikumas palju karusid, seega pole soovitav öösel üksinda õue minna. :)

Meid koolitavad kaks Rumeenia vabatahtlikku, üks neist on 27-aastane rekkafirma omanik, kes vabal ajal tegeleb niisiis ka vabatahtlike koolitamisega ning teine on psühhoterapeut, kes peamiselt tegeleb orbude ja nende lähedaste psühholoogilise nõustamisega. Naljakas on aga see, et psühhoterapeut- 39 aastane naine lubas, et ta räägib kogu koolituse aja (5 päeva) rumeenia keeles ja kui me millestki aru ei saa, siis saame küsida :), Kuigi, mina tahaks küll pigem märku anda, kui ma mõnest sõnast aru saan :)

Tänaseks siis kõik, üritan magada ka natuke

Mehed

Cluj  - Alba Iulia – Sibiu – Cluj - Predeal

Avastasin nüüd, et pole juba nädal aega leidnud mahti siia midagi kirjutada. Ütlen kohe ära, et tööd pole me senimaani teinud, sest mõõdunud ja käimasolev nädal mööduvad Rumeenias  pühade tähe all. Töö peaks hakkama pihta 2. Maist. Loodame, et nii ka läheb!

Eelmise nädala alguses tähistasime Martini – eestlane, kes siin samuti on minuga samas projektis- sünnipäeva  kahe peoga 24 tunni jooksul. Kuna me midagi muud asjalikku tegema ei pidanud, siis me väsimust igatahes ei tundnud. Küll aga õnnestus mul külmetuda, ja oma hääl peol ilusasti ära karjuda, nii et pidin mitu päeva ilma hääleta ringi käima ja üritama ennast kehakeeles väljendada. Praegu on mul ka natuke köha, aga asi läheb juba paremaks. Peod olid igatahes meeleolukad ja pisukest hilisemat ebamugavust väärt.

Kolisime korteritesse nii, et mina elan ühes korteris nelja kreeklase – Manolise, Maria, Dimitriuse ja Faisaliga, Meil on kolmetoaline korter, koos köögi ja vannitoaga. Korteriga on meil ikka parajalt jama olnud.

Esmalt, vahetati meil nädala alguses ära välisukse lukk ja kuna praegu on pühad, siis pole meil siiani õnnestunud saada välisukse võtit. Kui me kõik kodust ära läheme, siis peame lootma, et keegi heatahtlikest naabritest ikka laseb meid sisse – siiamaani on ikka lasnud õnneks J. Sellele küsimusele ilmselt enne 2. maid mingit lahendust ei tule, sest kõik kohalikud, kellel on võimu neid probleeme lahendada, on sõitnud koju maale vanemate juurde pühade ajaks, ega tule tagasi enne 2. maid.

Lisaks sellele läksid meil eile vist korteris elektri kaitsmed läbi, sest meil pole elektrit pistikupesades. Seega pole meil praegu pesumasinat, külmkappi ega sooja vett. Õnneks lambid siiski põlevad ja läpakal veidi akut ikka on. 

Meil on ka teine korter, kus elavad teised projekti osalised, eile saime õnneks nende juures pesu pesta ja telefoni laadida. Täna peaks millalgi ka elektrik tulema, aga kuna on veel lihavõttepühad, siis on ilmselt päris keeruline kedagi leida.  Ühesõnaga korter pakub meile ikka elamusi meie muidu sündmustevaeses eksistentsis.

Räägin nüüd natuke ka meie väljasõidust. Kuna meil oli vaba nädalalõpp, siis otsustasime sõita linnast välja ja näha ka teisi paiku Rumeenias.

Enne reisi otsustasin, et mul on vaja väiksemat kotti, millega reisida, sest ma ei tahtnud oma suurt kohvrit ju kaasa võtta. Ostsin siis endale koti, ise olin jube õnnelik, et sain suure koti 35 lei eest, mõtlesin, et on küll odav, nägi ka natuke lidru välja,  aga mõtlesin, et küll ta minu Rumeenias oleku aja vastu peab. Aga tegelikult sain kotiga käia umbes 100 meetrit kuni üks sang juba küljest tuli. (kusjuures olin katkimineku ennetamiseks oma arvuti igaks juhuks koju jätnud). Teine sang läks umbes kilomeetri pärast. Seega vanasõna- ma pole nii rikas, et osta odavaid asju- kehtib ka Rumeenias.

Niisiis sõitsime reede hommikul rongiga Alba Iuliasse, rongisõit võttis aega 3 tundi, kuigi vahemaa oli vaid 121 km.  Enamasti ongi siin nii, et bussid sõidavad kiiremini, aga on kallimad ning rongid sõidavad aeglasemalt. Rongipilet maksis 15 leid ( umbes 3,5 eurot).  Alba –Iulias ootas meid juba meie projekti üks korraldajatest Ioana ning veel ühe meie sõbra tuttav Laura oma poiss-sõbraga, kes olid meile juba hostelis ruumid kinni pannud ning näitasid meile vaatamisväärsusi.  Hotelli eest maksime 45 leid (10 eurot), tuba oli ilus ja suur kaheinimesetuba koos vannitoaga. Hommikusöök polnud hinna sees.

Alba –Iulia põhimõtteliselt ainus vaatamisväärsus on kindlus, mis on suuruselt teine sarnane kindlus Ida-Euroopas. See on päris hästi säilinud ja erinevalt muudest asjadest on sinna ikka ilusasti raha investeeritud, et renoveerida (Euroraha – jeee J) Muidu on Alba – Iulia tolmune väike linnake.

 Õhtul läksime loomulikult välja Alba „Ainukesse normaalsesse“ kohta, mis nägi välja nagu tavaline eramaja, kus oli baarilett ja lauajalgpall. Tunduski, nagu pidu oleks kellegi juures kodus ja kohe hakatakse maja ümber vetsupaberit loopima.

Järgmisel päeval läksime rongiga edasi Sibiusse, mis on väga ilus linn. Sibiu oli Euroopa kultuuripealinn aastal 2007 ja sellest ajast on seal palju korda tehtud majade fassaade ja tänavasillutisi. Cluj is on paljud majad hallid ja ilmetud, sest need on muinsuskaitse all, mis tähendab, et neid ei saa lihtsalt odavalt üle värvida, vaid peab restaureerima. Erinevalt Cluji-st on Sibius see raha siis leitud.

Sibius ööbisime hostelis, kus ühes toas oli 10 inimest. Ja kõigi peale 1 vannituba. Hind oli aga sama, mis Alba-Iulias kahese toa eest, 45 leid. Aga põhimõtteliselt pole see ikka kallis. Sibius oli soe- 25 kraadi umbes ja meil oli võimalik lühikeste käistega ringi käia.

Ilm oli soe- nagu Eesti suvi- saime ilusti olla päeval lühikeste varukatega ja õhtul oli tunda, et olime päikest saanud. Vanalinnas on palju kohti korda tehtud, aga linnapeal on ikka palju tolmu ja liiva ning teed on augulised. Käisime ühes pargis ja võib öelda, et rulluisuhooaeg on täiega peale hakanud.

Kuna oli lihavõttepühade õhtu, siis tahtsid kreeklased kirikusse minna. Läksime eestlastega ka kaasa. Rumeenias on enamik inimesi usklikud, mõned käivad igal pühapäeval kirikus, osad on selle suhtes vabamalt meelestatud, aga lihavõtete ja jõulude ajal käiakse ikka kirikus. Samamoodi kreeklastega. Enamus rumeenlasi on õigeusklikud, aga kuna Rumeenias on palju Ungarlasi, kes on katoliiklased, siis on igal pool nii katoliku kui ka õigeusu kirikuid. Kreeklased on ka enamasti Kreeka katoliku usku.

Meie käisime õigeusu kiriku juures. Kreeklased rääkisid et lihavõtete jumalateenistuse ajal tegelikult kirikus sees ei käidagi, vaid jumalateenistus toimub kirikust väljas, kuna sinna tuleb palju inimesi. Nii meil oligi. Inimesi oli nii palju, et me ei mahtunud kiriku väravatest sisse, aga väljaspool väravaid oli ka palju inimesi veel. Jumalateenistuse alguses tulid preestrid oma saatjaskonnaga kirikusse ja jumalateenistus algas. Preester luges retsiteerides jumalasõna vaheldumisi laulukooriga. Loomulikult ei saanud me midagi aru, sest teenistus oli rumeenia keeles, aga mul oli ikka hea meel, et ma läksin, sain jälle uue kogemuse võrra rikkamaks.

Tagasitulles sõitsime rongiga ja meie tagasitee võttis aega  üle 5 tunni. Rongipileti hind oli 39 leid, bussiga oleks sama maa oleks võtnud aega 2,5 tundi ja pileti hind oleks olnud 20 leid, aga kuna oli lihavõtete esimene püha, siis bussid ei sõitnud siis pidime maksma poole rohkem. J Mina muidugi pidin maksma veel rohkem, sest unustasin oma pileti rongi ja pidin uue ostma ! Esimesed rongid, millega sõitsime olid minu meelest täitsa ilusad, ainult sõitsid aeglased. Viimased rongid aga polnud enam nii head ja rongi WC igatahes kasutama ei kutsunud ja me olime sunnitud oma põit venitama kuni rongijaamani. Kõige viimases rongis olime eraldi kuue inimese kabiinis, mis oli vist esimene klass. Igatahes tuli meile kohe Harry Potter  meelde. Õnneks dementoreid siiski peale ei tulnud J.

Täna olime ühe päeva Cluj-is ja läheme homme Predeali nädalasele konverentsile. Enne seda muidugi veel peole. Predeal on Brašovi lähedal, mille lähedal on omakorda Dracula loss. Loodame seda siis külastada.

Täna läksin rääkima oma naabritega, et saada välisukse võtit. Preagu laenasin tänaseks naabrite käest võtme, et saaksime öösel uksest sisse. Homme peaks tulema koju ka maja administraator ja siis peaksime saama ka uue võtme! Elektriga peame aga ilmselt tõesti järgmise nädalani ootama. J